Kibuvits on kallim kullast – nii hinnati tema väärtust antiikajal. Ka tänapäeval tõdeme, et kibuvitsamarjad on tervise varaait, looduse väärtuslik kink inimesele. Lausa tihnikutena kasvab harilik kibuvits jõgede ja järvede kallastel, kurdlehine kibuvits ehk kurdlehine roos aga laiutab metsikult mere ääres ja nüüd ka kultiveeritud liigina koduaedades. Eestis kasvab looduslikult kümmekond kibuvitsaliiki ja tervise seisukohast on nad kõik väärtuslikud.

Kibuvitsa vilju võib nimetada looduslikuks polüvitamiini preparaadiks.

Eriti rikkad on nad C-vitamiini (100g marjades kuni 5500 mg C-vitamiini, mis on 30 korda rohkem, kui mustades sõstardes) ja karotenoidide ja flavonoidide (sh P-vitamiini) poolest. Kurdlehise kibuvitsa marjades on C-vitamiini küll poole vähem kui hariliku kibuvitsa marjades, aga siiski on see näitaja nimetamisväärne.

Marjades on veel B-grupi vitamiine, E-, K- ja PP-vitamiini. Kõik eelnimetatud ained on antioksüdandid, tänu millele sobivadki kibuvitsamarjad mitmete haiguste raviks. Hulgaliselt leidub neis ka mineraalaineid (kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi, mangaani, rauda jt), orgaanilisi happeid, suhkruid, kiudaineid, pektiini, eeterlikke õlisid ja parkaineid. Kibuvitsa viljade ehk rahvasuus marjade väärtus on imeliselt suur.

Kõik kibuvitsaliigid ravivad ja kosutavad meid vähemalt või suuremal määral: tugevdavad organismi, soodustavad kudede uuenemist ja turgutavad mälu, parandavad ainevahetust, mõjuvad hästi südamele, neerudele ja sapile, viivad organismist välja üleliigse kolesterooli, leevendavad liigesehaigusi ning suurendavad vastupanuvõimet külmetushaigustele.

Viljad valmivad augustis-septembris, kusjuures põhiline korjeaeg langeb oktoobrisse, kuid viljad tuleb koristada kindlasti enne külmade tulekut täiesti valminuna. Külmunud marjad kaotavad palju oma toiteväärtusest ja kaotavad oma raviomadused.

Siit ka teadmine – marju ei ole soovitatav sügavkülmutada.

Et meie elu on pingeline, siis võime taimi, mida möödunud aegadel on pruugitud üksnes haiguste korral, kasutada iga päev näiteks haiguste ennetamiseks.

Kibuvits sobib selleks suurepäraselt, suurendades organismi vastupanu haigustele, tõstes töövõimet ning aidates üle igapäevatöö väsimusest. Seepärast võiksime kibuvitsamarjadest keedetud tõmmisega (paari-kolme nädala pikkuse kuurina) ennetada traditsioonilisi hooajahaigusi. Ka tõbede puhul, mil tavatsetakse 2-5 kordistada vitamiinidoosi, võiks soovitada vitamiinide asemel tarvitada kibuvitsamarjapulbrit

Kibuvitsatõmmis

20 g (2 spl) kuivi kibuvitsamarjadele lisatakse 0,5 l keeva vett. Hea, kui saab panna termosesse, kus tõmbab 6-10 tundi. Raviks juua pool klaasi korraga 2-3 korda päevas. Tõmmise magustajana võib kasutada tervislikku kodumaist mett.

Kibuvitsa õiedki omavad lisaks silmailule ja erinevatele sümboolsetele tähendustele ka mitmeid praktilisi kasutusalasid, millest tuntuimad on nii roosivee kui ka roosiõli valmistamine.

Antiikajal kasutati saadud õievett nii ravimina, isiklikus hügieenis, kosmeetikas kui ka matusetalitustel. Tänapäevalgi on roosiveel väga erinevaid kasutusvõimalusi nii nahahoolduses kui ka toitude-jookide maitsestamisel. Läbi aegade on roosivesi olnud üks parimaid ja tuntumaid näopuhastusvahendeid. Lisaks meeldivale lõhnale on tal ka toniseeriv, põletikuvastane ja antiseptiline toime. Roosivesi on pehmete omadustega ning seda võib kasutada näohoolduseks kõikidel nahatüüpidel, alates kuivast ja vanemast nahast kuni rasuse aknele kalduva nahani. Roosi omadused taastavad naha pH taset ning mõjuvad nahale õrnalt toniseerivalt. Kindlasti saab sellisest näoveest abi ka põskede ja nina piirkonnas laienenud veresoontest tekkiva punetuse vastu.

Niisutav näomask

Sega kausis 2 tl roosivett, 2 spl mett ja 2 spl mandliõli (võid asendada ka oliiviõliga). Kanna mask masseerides puhtale näole ja lase 10-15 minutit mõjuda. Loputa sooja veega ja patsuta nahk kuivaks. Lõpetuseks kanna vatipadjakesega näole roosivett. Roosivee maitseomadused on tuntud ning kasutamist leidnud eelkõige Idamaises köögikultuuris.

Burfi on Indiast pärit ricotta kohupiimal baseeruv roosiveega maitsestatud maius.

Vihjeks neile, kes on hädas gluteenivabade küpsetiste leidmisega – tegemist on täiesti loomulikul kujul gluteenivaba maiustusega.

Koostis:

• 600 g ricotta kohupiima
• 1 purk kondentspiima
• 50 g võid
• Purustatud mandleid või pähkleid
• 2 spl roosivett

 Valmistamine:

Määri pann võiga (võid kasutada ka küpsetuspaberit, et vältida panni noaga kahjustamist). Sulata potis või madalal kuumusel. Lisa ricotta ja jätka kuumutamist veel 5 minutit samal ajal pidevalt segades. Lisa kondentspiim. Kui segu on läbi kuumenenud, vähenda kuumust ning küpseta veel 20 minutit. Sealt edasi kuumuta pidevalt segades, et vältida põhjakõrbemist, kuni segu pakseneb. Lisa roosivesi. Jaota segu küpsetusplaadile umbes 1 cm kihina. Riputa peale purustatud pähklid ja mandlid ning vajuta kergelt segu sisse. Pane tunniks ajaks külma kohta seisma.

 

 

Kõik kibuvitsast tooted Looduspere poes leiad e-poest

Kasutatud materjal:

• A. Luigela “Hoidised”
• A. Paju “Aed ja mets kui apteek”
• http://www.rmp.ee/rutiinist-valja/toitumisest/10907
• http://kuidasteha.wordpress.com/2013/06/11/roosivesi/
• http://sinusiluett.ee/?p=2150

Fotod: Reet Nõupuu