Kohalik hooajaline: söödav umbrohi

/Kohalik hooajaline: söödav umbrohi

Kohalik hooajaline: söödav umbrohi

Paar viimast soojemat päeva on looduse nagu võluväel elama pannud. Eile aias ringi jalutades märkasin, et nii nõgesed, naadid kui ka võilillelehed on juba täiesti arvestatava suurusega, kas siis ära rohimiseks või hoopis nahka pistmiseks. Ka olen ma juba nii mõnedki korrad metsaservas nurmenukulehti näksimas käinud.umbrohud

Eile aga märkasin, et nurmenukkudelgi on kohe-kohe tärkamas nende kaunid kollased väikesi võtmekesi meenutavad õied. Kevadel esimest korda aiaääri ja põõsaaluseid puhastades tulekski kogu see roheline kraam, mis sealt üle jääb, kompostihunniku asemel hoopis kööki viia. Mõtlete miks? No eks ikka sellepärast, et viimased kuud enne suure valguse ja soojuse tulekut on meie toidulaud tõelistest vitamiinidest üsna vaene.

Kevad aga toob arvukate taimedega kaasa tasuta vitamiinikuuri. Looduslembese perenaise hõrku naadipirukat, võilillesalatit või kõrvenõgesesuppi süües hajuvad kahtlused kiiresti. Ainus piirang toitude valmistamisel on tegija enda nutikus ja fantaasia. Kes on järele proovinud, need teavad, millest jutt 🙂

Meie esivanemad on oma koduks valinud Maa ühe kõige taimerikkamatest paikadest. Siin kasvab lõputu hulk toiduks, kehakatteks, kütteks ja raviks sobivaid taimi. Juba aastatuhandeid tagasi õpiti neid kasutama ning veel paarisaja aasta eest tundis eestlane eksimatult ära umbes 300 kohalikku taime. Söögiks koguti neid loodusest umbes sadakond. Just nüüd kevadel, mil loodus on tärkamas oma täies hiilguses, tundub olevat kõige sobilikum aeg nende unustuse hõlma vajuvate tarkuste meenutamiseks. Siiski tasub kõige selle juures meeles pidada, et kööki tasub tuua vaid neid taimi, mida päris kindlasti tuvastada suudame. naat2

Harilik naat Naat oli vanades taluaedades väärt toidutaim. Varakevadel tärkavad lehed on vitamiinirikkad, maitse on küll omapärane, kuid meenutab veidi lehtsalatit. Kahjulikke kõrvalmõjusid ei ole meie esivanemad aastatuhandete jooksul täheldanud. Harilik naat kasvab igasuguses mullas ja valgusrežiimis, iseenesest ja ülemääragi. Nopi mahlaseid noori lehti, mis pole ennast veel laiali sirutanud ja haki salatisse või sega vokkpannil köögiviljadega. Kui taime õitsema ei lasta ja suuremad lehed pidevalt ära lõigatakse, jätkub salatit kesksuveni. Naati võib süüa segasalatis koos keedetud nõgese, värske hanemaltsa ja valge iminõgesega. Vanal ajal on naadist keedetud nii suppi kui piimaga hautist.

nõgesKõrvenõges Kõrvenõges on meie söödavatest taimdest kõige toitvam. Värske nõges sisaldab 15% viinamarjasuhkrut, 5,5% valku, 0,6% rasva ning rekordiselt määral (2,3%) mineraale, millest tähtsaimad on raud, kaalium, kaltsium ja magneesium. Rikkalikult pakub nõges C-, B-, A- ja E-vitamiini.

Nõges on sama toitev kui kartul, porgandist kaks ja spinatist kolm korda toitvam. Nõgesel on oluline roll ka ravitoidus – ta tugevdab verd, parandab kopsuhaigusi ja vähendab sisemiste verejooksude ohtu. Varakevadel nopi kuni 10 cm pikkusi võrseid. Pese need külmas vees, karvaste ja krobeliste lehtede vahel on palju liiva, mis võib hamba all ragisema hakata. Keeda nõgest 1-5 minutit, haki peeneks ning lisa salatisse, suppi, hautisse. Tal on puhas hapukas maitse, meeldivam kui hapuoblikal. Kõige õigem on keeta vanavanaemade kombel nõgesesuppi – siis ei lähe mineraaliderikas leem kaduma.

võilillHarilik võilill Võilillest on toiduks tarvitatud tervet taime. Kevadel kaevati välja kogu juurikas koos tärkavate lehtedega, lõigati pooleks, tükeldati koos lehtedega, keedeti soolvees 3 minuti jooksul mõruained välja ja lisati supile või hautisele, kus see koos teiste köögiviljadega pehmeks haudus. Võilille juurikas kuulus koos seente, porgandi ja kartuliga lihasupi koosseisu. Samuti saab noorte, veidi kirbemaitseliste võilillelehtedega maitsestada toorsalateid või kasutada neid nagu spinatitki.

Valge hanemaltshanemalts Hanemalts on kõige tavalisem umbrohi – laiade spinatilehtede ja halli õievarrega taim. Söödud on enamikke selle perekonna liike, haisev hanemalts välja arvatud. Pese noor terve taim ära ja haki koos mahlase varrega salatisse, hautisse, suppi koos porgandi ja võilillejuurikaga. Põhjarannikul on söödud enne jaanipäeva maltsa-kalahautist rikkaliku tilli ja murulauguga. Maltsapannkoogi saad, kui lisad maltsahautist pannkoogitaignasse. Hanemalts on spinati lähisugulane ja tema puhul peab paika kõik, mis spinati kohta kehtib. orashein

Harilik orashein Orashein on sadu kordi neetud umbrohi. Temast ei saa jagu kõpla ega kultivaatoriga – sööme ta siis parem ära! Orasheina juurika toiteväärtus võrdub teraviljaga, see sisaldab tärklist ja suhkruid 76%, valku 8,8% ja rasva 0,5%. Peale selle on juurikal omadus tuua välja teiste toidutaimede peent kõrvalmaitset. Risoom pestakse, tükeldatakse, kuivatatakse, röstitakse ja jahvatatakse peeneks ning lisatakse teesegusse. Saksamaal on joodud peterselliga maitsestatud orasheinateed seedimise kiirendamiseks ja maksa raviks. Pehmeks keedetud ja hakitud risoomi võib lisada salatitesse, suppidesse ja kastmetesse. pilliroog

Harilik pilliroog Pilliroo risoomi uinuvatest pungadest puhkevad kevadel ja suvel noored nöörjad kahvaturohelised võrsed. Lõika need enne lehtumist lahti, keeda soolvees ning söö nagu sparglit – pilliroo võrsete maitset peavad gurmaanid isegi vürtsikamaks. Pilliroo juurikatest tegid meie kauged esivanemad aga jahutoitu, kesistel aastatel oli see isegi põhitoidus.

Veel taimi, mis sobivad salatitesse

  • Valge ristiku noored lehed
  • Hariliku kirikakra noored lehed – parandavad salatina süües kopsukelmepõletikku
  • Hariliku nurmenuku noored lehed
  • Mets-harakputke noored lehed – maitsevad nagu tuntud ürdi aed-harakputke omadki, juurikast saab hautist, see sobib suppide ja kastmete maitsestamiseks
  • Harilik jänesekapsas – sobib salatisse ja vokkpannile
  • Salatkress – üks C-vitamiinirikkamaid taimi üldse, lehtede eeterlikult sinepiõlil on antibiootiline toime; ravib hingamisteede haigusi ja põiepõletikku, kui värskelt võileival süüa
  • Harilik hiirekõrv
  • Harilik maajalg – sobib salatit maitsestama
  • Ahtalehise põdrakanepi noored võsud ja lehed – hakitakse salatisse
  • Põldohaka noored võrsed
  • Valge iminõgese ja vereva iminõgese noored võsud ja lehed
  • Hariliku kortslehe varjus kasvanud noored lehed – maitsevad nagu spinat
  • Kõigi teelehtede noored lehed
  • Hariliku raudrohu noored lehed – tugevdavad verd, ravivad nõrkust ja melanhooliat
  • Hapuoblika lehed – süüakse nagu spinatit või maltsa salatites, suppides ja hautistes
  • Põld-piimohaka noored võrsed ja lehed
  • Vesihein – sobib suppidesse ja hautistesse, võrsetipud toorsalatisse

Paikkonniti erineb toiduks kogutud loodustaimede nimekiri tublisti ja kindlasti ei piirdu see vaid ülaltoodud näidetega. 0110_weed-salad_main

Klassikaline salatikaste Klassikalise õlikastme sisse törts sidrunimahla, veidi basiilikut, murulauku, tilli või mida iganes katsetada julged ning salatikaste saab täiesti uue ja värske maitse. Klassikaline salatikaste on tehtud kindlasti külmpressitud õlist, millele võib maitse ergastamiseks lisada paljutki. Näiteks törts õuna- või porgandimahla teeb muidu kaloririkka salatikastme lahjemaks, köögiviljapuljong annab veidi rammustamat maitset, ent kaloreid ei lisa. Teravust annavad sinep ja sojakaste, viimasega saab ka soolasust reguleerida, kui tavalist soola ei taheta panna. Samas aga võib just erinevate põnevate sooladega lisada salatisse organismile nii vajalikke mineraale. Salatikastme põhireegel ütlebki vaid, et kasutada tuleb kvaliteetset õli ja värskeid tooraineid – siis jääb kaste eriti erk ja mõnus.

 

Kasutatud materjal:

  • K. Naur, Ü. Hõbemägi “Puhta toidu raamat”
  • “Kodu ja aed”, mai 2008
  • http://www.naisteleht.ee/node/1383
2017-04-20T13:32:41+00:00