Kuidas valida kandelina?

/Kuidas valida kandelina?

Kuidas valida kandelina?

Tänase päeva noored emad, kes hea meelega tahaks pöörduda tagasi iidsete traditsioonide juurde ning kanda last vankri asemel kandelinas, võivad leida end suure küsimärgi eest – kuidas ja milliste parameetrite järgi valida endale ja oma lapsele sobivaim kandelina? Olles ju ise valdavalt kasvanud vankrilastena, ei saa kogemusi küsida ka oma emadelt ega tõenäoliselt ka vanaemadelt.kandelina

Olles enne oma viimast last lapseootel, olin ka ise nendesamade küsimuste eest. Tol korral sai valiku tegemisel määravaks kandelina hind – valisin rõngaslina, mis oli pikkadest seotavatest kandelinadest mõnevõrra odavam. Selle kohta saan nüüd rääkida juba oma kogemustest. Rõngaslina oli väga mugav endale ja beebile ümber sättida, see sobis suurepäraselt lapse imetamiseks ning jättis mul endal koduseid toimetusi tehes käed vabaks. Näiteks võisin ilma mingite probleemideta laps rinnal kartuleid koorida või muid majapidamistöid teha. Ka meeldis mulle rõngaslina juures see, et linas unele suigatanud beebit sai probleemidete lihtsalt koos kandelinaga enda ümbert ära, voodi peale, magama tõsta. Miinuspooleks rõngaslina juures oli minu puhul see, et kandsin beebit valdavalt ühel, enda jaoks mugavamal, küljel. Selline kandmisviis hakkas ajapikku seljale liiga tegema. Seda ei taha ma kindlasti mitte selleks öelda, et rõngaslina tegelikult seljale kuidagi halb oleks, lihtsalt soovitan kriitilisema pilguga jälgida, et koormus saaks jaotatud kord ühele, kord teisele õlale, et ennast mitte ühe asendiga paigast ära venitada.

Abiks algajale linavalijale räägivad kandelinade tootjad aga järgmist: Laias laastus on kandelinu kahte sorti: lühikesed linad (rõngaslinad ja märsid) ja pikad seotavad linad (trikoolinad ja kootud linad). Lühikesed linad on head kiirlinad s.t et kui asi käpas, käib niisuguse selgasaamine väga ruttu. Ka on nad mahult väikesed ja kerged ning seetõttu head igaks juhuks kaasas kanda. Niisuguste linadega jääb lapse peale vaid üks kiht riiet, mistõttu sobivad nad hästi palavamateks ilmadeks. Rõngaslina ja märss on kandmisviiside poolest sarnased, lihtsalt rõngaslina suurus on reguleeritav, aga märsil mitte. See tähendab näiteks, et kui ema ja isa on erinevat mõõtu, ei sobi neile üks märss. Ka ei pruugi sobida sama märss samale kandjale jopega ja ilma. Samas on märss kokkupandult imepisike ja selle selgasaamine väga hõlbus.

Rõngaslina sobib erinevalt märsist erineva suurusega kandjatele, ka on rõngaslinal see eelis, et saab pingutada eraldi ääri ja keskkohta, tänu millele saab täpsemalt fikseerida lapse asendit. See on oluline eelkõige kõige pisemate puhul. Rõngaslina võib jätta petliku mulje, et laps sisse ja valmis, kuid tegelikult nõuab korrektne rõngaslina kasutus (tegelikult igasuguse kandelina kasutamine) siiski korralikku pingutamist, mis vajab natuke harjutamist. Rõngaslinas on kõige kergem imetada. Rõngaslina ja märss toetuvad ühele õlale. Esimesel elukuudel pole sel kandja jaoks enamasti tähtsust, kuid raskema lapse puhul pikemalt kandes annab see õlale tunda. Sel puhul peaks õppima kandma lina ka teisel õlal. Samas on lühikeste linadega väga mõnus suuremat last puusal kanda, käimisest väsinud põngerja saab lihtsalt linasse ja niisugune suurem laps hoiab juba ise põlvedega kandjast kinni ning teeb enda kandmise sel moel mugavamaks.

Seotavaid linu on samuti kõige üldisemalt võttes kahte sorti: kootud linad ja trikoolinad. Enamasti kasutatakse pikkade linadega siduseid, mis toetavad kandja mõlemat õlga, selga ja ristluud – seega on raskus jaotatud suurele pinnale ja last seetõttu kergem kanda. Samuti on laps toetatud sümmeetriliselt ja mitme kangakihiga. Lina sidumine pole iseenesest küll midagi keerulist, kuid korraliku siduse saamiseks peaks siiski asjasse süvenema, võimalusel pöörduma kogenud linataja või kandmisnõustaja poole. Sidumise harjutamine võtab küll mõned korrad aega, kuid karta seda ei tasu. Kogenud linatajal ei pruugi siduse tegemiseks ja lapse linasse saamiseks minna minutitki.

Kootud linad on oma kasutusvõimalustelt kõige universaalsemad. Erinevaid sidumisviise on vast paarkümmend, last saab kanda kõhul, puusal ja seljas, toetades teda ühe kuni kolme linakihiga. Enamasti kasutab üks kandja siiski vaid kahte-kolme sidust. Sidus valitakse vastavalt lapse vanusele, vanemate eelistusele ja lina pikkusele. Tavalisim kootud lina pikkus on umbes 4,6 m – see sobib keskmise suurusega inimesele kõikide siduste tegemiseks (tavaliselt väiksema lapse puhul smokivööga topeltrist ja topeltrist). Lina pikkus valitakse põhilise kandja järgi. Kui teine ja harvemini kandja on suuremat kasvu, saab ta lihtsalt teistsuguseid siduseid kasutada. Natuke lühemate linadega (või suurema kandja puhul), näiteks lina 4-4,2 m on mugav teha näiteks puusaristi ja seljapauna ning aasaristi kõhu peal kandmiseks. Põhimõtteliselt on ka 4,6 m linaga võimalik teha märsilaadseid siduseid, kus lina on vaid ühel õlal, kuid nii jäävad linaotsad liiga pikad ja see pole kuigi mõttekas

. wickel-x-tragekaenguru-tragegekreuzte-wiegegekreuzte-wiege (1)gekreuzter-hueftsitzeinfach-x-trageeinfache-rueckentrage-kurzeinfache-rueckentrageeinfacher-hueftsitz_hinteneinfacher-hueftsitzdxt-27-e Trikoolinad on väga pehmed ja ihu järgi venivad. Nad on ka piisavalt õhukesed, et vastsündinu neisse ei upuks. Ka ei takista see lina kandja käte liikumist. Kuna trikoolina on väga elastne, venib see ise lapse järgi parajaks – seetõttu pole trikoolina sidumisel pingutamisel nii olulist osa ja selle kasutamisega tehakse kõige vähem vigu. Trikoolina seotakse alati nii, et lapse ümber on kolm kihti. Trikoolinade miinuspooleks on see, et neil on võrreldes teiste linadega lühem parim kasutusaeg – keskmiselt umbes pool aastat. Trikoolina peab tugevama kandmisvahendi vastu välja vahetama siis, kui lina hakkab õlgadest soonima ja laps vajub allapoole või siis kui lapse jalad hakkavad konnaasendist rippu vajuma. Kokkuvõtteks.

Vastsündinule: trikoolina, kui kavatsed last kohe palju kandma hakata ega karda tulevikus uue linaga seotud kulutusi; rõngaslina ja kootud lina (tavaliselt pikem) sobivad kogu kandmisea; märss ja sõlmitav lühike lina mööndustega, hälliasend ei pruugi igale lapsele meeldida, kuid vastsündinut märsiga konnaasendisse mõne kandjaga saab, mõnega mitte. Kui sidumine aga mitte kuidagi ei istu, siis on igati sobivaks lahenduseks ka lapsekandmiskotid.

Alates 4-6 kuud: rõngaslina ja märss lühemateks käikudeks, kootud lina pikemaajaliseks kandmiseks, samuti lapsekandmiskotid.

Kõndiv laps: isekäimisväsimuse lühemaks leevendamiseks lühemad linad, hästi sobivad ka lühemad seotavad linad (umbes 4 m, puusa- ja seljasidused), pikkadeks käikudeks siiski pigem pikk seotav lina või lapsekandmiskott. Nõrga seljaga kandja võiks eelistada kandmisvahendit, mis toetub kahele õlale. Mõned kasutavad ka vajalikust pikemat seotavat lina, et teha lisatiir ümber puusa ja anda sellega ristluudele lisatoetust. Diagonaalvenivad linad toetavad paremini kui labases koes.

Imetamiseks, s.h diskreetseks imetamiseks sobib kõige paremini rõngaslina.

Talvel on kõige mõnusam kanda last enda jope sees – seda saab teha kõigi kandmisvahenditega. Kõigi kandmisvahenditega saab kanda ka enda välisriiete peal, kuid näiteks lühikeste linade puhul (ja niisuguste pika lina siduste puhul, kus laps ei istu risti sees) peab jälgima, et laps liiga libedate riietega lina seest välja libisema ei hakkaks. Kui aga kõige eelneva põhjal ikkagi ei tea, millise lina kasuks otsustada, usalda sisetunnet või vali see, mis välimuse poolest kõige rohkem meeldib. Mina ise arvan, et oma järgmise beebi jaoks valin lisaks eelmist lapsest allesjäänud rõngaslinale veel ühe pika kandelina – siis on võimalik kombineerida ning lähtuda sõltuvalt olukorrast, millal millist lina kasutada.

Loe lisaks ka meie postitust: Milleks kandelina?

Kasutatud materjal:

  • http://linalaps.ee/

 

2017-04-20T13:36:14+00:00