Raskemetallid meie kehas

Alumiiniumi (Al) leidub desodorantides, mõnedes kööginõudes ja küpsetamisel kasutatavas fooliumis. Teda leidub ka hapet neutraliseerivates ainetes, küpsetuspulbrites ja soolas. Looduslikul kujul leidub seda metalli pinnases ja toiduainetes. Kui teda on organismis liiga palju võib ta põhjustada tervisele tõsist kahju. Hapet sisaldavate toiduainete fooliumis või alumiiniumit sisaldavates nõudes küpsetamine põhjustab suure alumiiniumihulga üle minekut toiduainesse.
Ladestunud alumiiniumi on avastatud autismi ja Alseheimeri tõbe ning teiste vanadusliku nõrgamõistuslikkusega seotud haiguseid põdevate inimeste aju koest. Toiduainetesse ja kosmeetikasse lisatud alumiinium ladestub keha erinevatesse kudedesse ning vastavalt koguste suurenemisele hakkavad aja jooksul arenema ka erinevad pea-aju haigused.
Üleliigne alumiinium organismis võib pikemaajalises plaanis põhjustada nahalööbeid, häireid soolestiku töös ning kahjustab neere- ja luukudet (kalduvus osteoporoosi, -osteokondroosi, osteopaatia ja teiste tugi-liikumisaparaadi haiguste tekkimine. Neerudes võib arenema hakata nefropaatia ja neerukivide teke. Dialüüsi saavate inimeste kesknärvisüsteemis võib hakata arenema progresseeruv entsefalopaatia. Elatanud inimestel on risk Alsheimeri- ja Parkinsoni tõve arengu tekkeks. Noortel võivad tekkida tähelepanu- ja mäluhäired jne. Alumiiniumi ladestumine pehmetesse kudedesse soodustavad fibroossete muutuste tekkimist. Alumiiniumi toksilisus on väga paljus seotud sellega, et ta on kaltsiumi ja magneesiumi antagonist; ta mõjutab kõrvalkilpnäärmete funktsionaalsust ning ta moodustab neerudesse, närvikoes ning luukoes valguühendite tekkimist. Alumiiniumi mõjust närvisüsteemile annab märku halvenev mälu, kalduvus depressioonile, närvilisus, õpiraskused ning kiire vanadusliku nõrgamõstuslikkuse saabumine. Ladestuval alumiiniumil on kõrge toksiline mõju eelkõige ajurakkudele ning suurendab luumurdude tekkeriske.
Alumiinumi ladestumine seleeni ja tsingi defitsiidi foonil põhjustab mälu häireid, kontsentreerumisraskuseid, allergilisi reaktsioone ja häireid osteogeneesi protsessides.

Kuidas liigsest alumiiniumist vabaneda?
Parimaks vahendiks on naturaalsed preparaadid, mis sisaldavad tema antagoniste – tsinki ja seleeni.

Elavhõbe – igaüks teab, et tegu on „surmametalliga“.  „Pole võimalik üles lugeda haiguseid, mille põhjustajaks on elavhõbe“, – need sõnad on öelnud Paracelsus.
Seda raskemetalli leidub praktiliselt kõikides mereandides, hambaplommides, mitmetes kosmeetikavahendites, taime- ja putukamürkides ning seente vastastes preparaatides.
Piirkondades, kus rasketööstus hoogsalt areneb ja puhastusseadmete pealt kokku hoitakse, lõpeb kõik ja alati keskkonna tugeva elavhõbedasaastatusega.
Lääne_Euroopa kõige saastunumaks jõeks peetakse Elbe jõge. On välja arvutatud, et see jõgi kannab igas päevas merre 112 kg elavhõbedat ja 186 kg pliid. Saksamaa tööstus paiskab igal aastal ümbritsevasse keskkonda 370 tonni elavhõbedat. See on kasvav number.
Elavhõbe on salakaval. Ta toimib ilma sümptomaatikata. See ongi tema puhul kõige ohtlikum. Pöördumatud protsessid organismis hakkavad märkamatult: tekib peavalu, mis hakkab sagenema, tekkida võib pearinglus, igemed muutuvad põletikulisteks, keskendumisvõime langeb, iiveldustunne, unetus ja juuste välja langemine. Mõne aja möödudes tekivad kõnehäired ning hirmu tunne ja inimene võib muutuda närviliseks või uniseks, valgete vereliblede hulk väheneb – see kõik on immuunsüsteemi töövõime languse tundemärgid. Ühel hetkel võib tekkida seisund, kus tühine viirus võib osutuda surmavaks. Kui asjad on väga kaugele arenenud, võib tekkida piirang liigeste liikuvuses ja inimene võib muutuda puust nuku sarnaseks. Elavhõbe ladestub organismi vähehaaval, kuid inimesed, kes elavad tööstusettevõtete läheduses, võivad seda raskemetalli enda kehasse ladestada väga suurtes kogustes. Elavhõbeda mürgistus kandub üle isegi järeltulevatele põlvkondadele.
Ökoloogid on arvamusel, et paljude looma ja taimeliikide kadumine kõrgelt arenenud tööstusega riikides on seotud just vee- ja mulla elavhõbedaga saastumises.  Nii loomadel kui inimesel ladestub elavhõbe kõige rohkem närvikoes ajus, lihastes ja neerudes. Kõige tugevamalt ründab elavhõbe loodet ja ta on sageli nn. pärilike haiguste põhjustajaks.
Elavhõbedaga on kõige rohkem saastunud jahu, leivatooted ja kala. 1980. aastal oli mürgistuste laine Argentiinas. Kahjustada sai 1600 last. Laste mähkmeid oli töödeldud elavhõbedat sisaldava preparaadiga. Ega meie vanaemad ilma asjata paanikasse langenud, kui elavhõbedat sisaldav kraadiklaas puruks läks ja selle sisu põrandal lõbusate kuulikestena ringi veeres.
Puhas elavhõbe ehk elavhõbe oma algvormis ei ole nii ohtlik kui on tema aurud või vees, mikroorganismide kaasabil vabalt tekkivad orgaanilised ühendid. Just aurudel on omadus koguneda elavate mikroorganismide ahelatesse ning sealt satuvad nad edasi kalade ning inimeste organismi.
Väga palju elavhõbedat leidub mereande armastavate inimeste organismides. Eriti silmatorkavad selles reas on Kanada ja USA rannikumered ning Balti meri. Vastumürgiks on seleen ja tsink. Huvitav näide on tuunikala, kellest reeglina leitakse väga palju elavhõbedat aga selle neutraliseerib suur tsingi ja seleeni hulk. Tuunikala sõprade seas on mürgistusi väga vähe.
Kroonilise elavhõbedamürgistustuse puhul hakkab arenema astenovegetatiivne sündroom, treemor, psüühikahäired, eretism, labiilne pulss, tahhükardia, hingiviit, proteinuuria ning muutused verepildis. Suukaudsel organismi sattumisel täheldatakse nekrootilis-haavandilise gastroenteriidi arengut, mis hiljem muundub nekrootiliseks nefroosiks, mille puhul hukkuvad neerukanalite proksimaalosade epiteelrakud.
Lisaks võvad arenema hakata Minamata haigus, entsefalopaatia, tserebraalne ataksia ja nägemis- ning kuulmishäired. Pikemaajalise mõjutuse korral areneb välja patonognomaatiline triaad – ataksia, düsartia ja nägemisvälja ahenemine.
Saastumist põhjustab päevavalguslampide vale käitlemine ja värvide tootmine. Merkurialism on peeglimeistrite, juveliiride ja parkalite haigus. Alküleeritud elavhõbe satub mulda fungitsiididega, mida kasutatakse seemnete puhtimisel.
Elavhõbeda mürgistuse puhul tuleb kasutada samu võtteid, mis ka plii korral. Väga raske on elavhõbedat väljutada ajukoest. Elavhõbeda peamiseks väljutajaks ning mürgistustaseme alandajaks on tema metall-antagonist – seleen.

Kaadmium (Cd)
Pidev kaadmiumi ladestumine organismi võib põhjustada maksa töövõimekuse langust või kahjustusi, kardiopaatiat, kopsu emfüseemi, osteoporoosi, skeleti deformatsioone ning progresseeruvat hüpertooniat. Kõige rohkem mõjutab kaadmiumi mürgistus neere ning see väljendab end läbi nefronite düsfunktsiooni, proteinuuria, glükosuuria, aminoatsiduuria ja fosfori sisalduse tõusu. Sellega kaasneb mikroglobuliini eritumise suurenemine.
Kaadmiumi satub looduskeskkonda põhiliselt tööstusrajoonides ja seetõttu on reostus enamasti lokaalne.
NB! Väga palju kaadmiumi leidub tubaka lehtedes ja seega ka sigaretisuitsus. See mõjutab tugevalt ka neid, kes on sunnitud olema passiivsed suitsetajad.
Kaadmium hakkab intensiivselt ladestuma kui organismis on vähe tsinki või seleeni. Mida sügavam on nende mikroelementide defitsiit, seda intensiivsemalt ladestub ka kaadmium.
Oma nimetuse on see ohtlik element saanud kreeka keelest ja see tähendab tsingi maaki. Kaadmium kujutab endast pehmet, hõbe-valget metalli, mida kasutatakse palju tuuma energeetikas. Tegemist on tsingi tootmise kõrvalproduktiga ta on tervisele väga ohtlik metall.
Inimesed saavad kaadmiumimürgituse, kas läbi joogivee või teraviljade, mida kasvatatakse tööstusrajoonide lähistel. Kaadmiumimürgistuse tunnuseks on väljakannatamatu valu lihastes, iseeneslikud luumurrud (kaadmium peseb organismist välja kaltsiumi), skeleti deformatsioon, kopsude- ja teiste organite funktsionaalsuse langus.
Kaadmium võib põhjustada halvaloomulike kasvajate teket ning arengut.
Tubakasuitsus oleva nikotiini kantserogeenne toime on reeglina seotud kaadmiumiga.
Kaadmiumit väljutatakse neerude ja soolestiku kaudu. Inimese organism on suuteline ööpäevas väljutama maksimaalselt 48 mg kaadmiumit. Enim ladestub teda neerudesse ja maksa, kõige vähem verre.
Mida kõrgem on riigi tööstusliku arengu tase, seda rohkem leidub oinnases kaadmiumi. Superfosfaadiga väetamisel taimed lausa imevad pinnasest seda mürgist metalli. Kui superfosfaate antakse vähe siis ei pruugi taim üldse üldse kaadmiumi omastada.
Kaadmium on raskemetall, mis on tihedalt seotud seleeni, tsingi ja vase ainevahetusega, sest kõiki neid kolme kannab edasi üks transportvalk – Metallothionein (ingl.k.). Kaadmium on väga toksiline. Ta tungib inimese organismi soole- seedetraktist ja ta läbib ka platsentat  praktiliselt igasuguse takistuseta. Veepuhastusfiltrid on tema suhtes mitteefektiivsed.
Toimemehhanism mõjutab otseselt kudesid, kus ta kahjustab valkude ainevahetusmehhanisme. Ta tõrjub organismist välja tsinki ja vaske ning vähesel määral ka seleeni. Need elemendid on kaadmiumi antagonistid ning on suutelised organismi tema toksilise toime eest kaitsma.
Kaadmiumi allikateks on suitsetamine, jootmistööd, metallitöötlemisettevõtete heitmed, akud, patareid, värvid, kaevanduste saaste, soojuselektrijaamade heitmed jne.
Kaadmiumi ladestamine põhjustab järgmiste organite talitushäireid: neerud (nefropaatia, valk uriinis), eesnääre, immuundefitsiidid, naha haigused, võib tekkida aneemia, söögiisu langus, arteriaalse vererõhu tõus. Võib hakata arenema itai-itai haigus. Meestel tekivad eesnäärme talitushäired ja adenoomi tekkerisk.
Kaadmiumi ladestumist täheldatakse nii aktiivsetel kui ka passiivsetel suitsetajatel.
Kaadmiumi toksilist mõju saab vähendada kui kasutada tsinki ja seleeni sisalavate preparaatide abil.

Plii (Рb)
Pliimürgistust võib teatud määral pidada Rooma impeeriumi languse põhjustajaks. Roomas kasutati vee juhtimiseks pliist valmistatud torusid ning see võis põhjustada roomlaste ebaadekvaatset käitumist.
Plii on ka tänasel päeval tõsiseks probleemiks, eriti lastel. Mürgistus saadakse reeglina vanadest värvidest, saastunud veest- ja toiduainetest, kosmeetikavahenditest, kööginõudest, bensiinist ja konservipurkidest.
Plii kahjustab esmalt südame-veresoonkonda, vereloomet (varajane arteriaalne hüpertensia, ateroskleroos, aneemia), närvisüsteem (entsefalopaatia ja neuropaatia), neerud (nefropaatia). Kroonilise pliimürgistuse ehk saturnismi algstaadiumites täheldatakse muutuseid porfüriinide ainevahetuses, retikulotsütoosi (kuni 20-25%),  erütrotsüütide basofiilse sõmeruse suurenemist kuni 25-40%, samas on hemoglobiini ning erütrotsüütide tase normi piires. Venemaa ja endise N-Liidu aladel on plii peamiseks saastepõhjuseks  ja on seotud otseselt nii tööstuse- kui ka autotranspordiga. (Скальный, Есенин, 1996).
Tsingi defitsiidi foonil on ka plii ladestumine intensiivsem ning hakkab tema defitsiiti veelgi süvendama.
Üks olulisemaid kriteeriume, mille järgi hinnatakse plii hulka ümbritsevas keskkonnas ning tema mõju inimesele on plii tase laste organismis. Kogu endise N-Liidu aladel on see kõrgem kui peaks ning uuringud näitavad selget ja otsest seost plii ja teiste raskemetallide ning laste terviseprobleemide vahel. Täie kindlusega saab väita ka seda, et keskkonna kõrge saastatus on otseses seoses laste psüühhilise seisundiga.
Arvestades, et enamus kunagise N-Liidu aladel elavatest lastest ja täiskasvanutest kannatavad üleliigse plii- ja eluks oluliste mikro- ja makro elementide defitsiidi käes on rahva genofondi- üldisetervisliku seisundi parandamiseks tarvis läbi viia massilisi raskemetallidest puhastamise kampaaniaid.
Suurtes rasketööstuse keskustes läbi viidud profülaktilised ettevõtmised näitasid väga selget ja kõrget terapeutilist efekti meditsiini jaoks täiesti uuel – mineraalse ainevahetuse taastamine süsteemsete mineraalikuuride läbi – suunal. Tegemist võiks olla rahva tervisliku seisundi parandamiseks mõeldud riikliku projektiga.
Pliimürgistus põhjustab lihas- ja peavalu, söögiisu langust, aneemiat ning seedeprobleeme. Plii nõrgestab organismi immuunsüsteemi tööd.
Organismi pliist puhastamiseks tuleb kasutada preparaate, mis sisaldavad ööpäevaks vajalikku tsingi ja seleeni kogust.

Tina (Sn)
Väga sageli on majad ehitatud suurte magistraalteede vahetusse lähedusse (lähemal kui 500m). Uuringud näitasid, et majades, mis asuvad magistraalteedele lähemal kui 500 m esineb liigses koguses tina. Seda, et autode poolt tekitatav tolm on kantserogeenne, teab igaüks ning tõepoolest – tina on raskemetall, mis loob halvaloomuliste haiguste arenemiseks soodsa keskkonna. Siit on tulnud ka väljend „vähimajad“.
Tina loetakse mõõduka toksilise mõjuga raskemetalliks. Kuid kuna kõik raskemetallid on kumuleeruva toimega siis ühel hetkel hakkab ka tema organismile kahjulikult mõjuma.
Üleliigne tina võib organismis põhjustada söögiisu langust, metalli maitset suus, valusid kõhu piirkonnas, kõhulahtisust ja iiveldust.
Tina võib olla psüühiliste haiguste põhjustajaks ja seda eriti suurlinnade kitsastel tänavatel, kus inimesed on sunnitud heitgaasirikast tolmu sisse hingama.
Linnas elavad lapsed on seetõttu sageli kergesti ärrituvad, agressiivsed, neil puudub huvi mängimise-, lugemise- ja õppimise vastu.

Tina põhjustab häireid aju töös. Enim kannatavad selle käes lapsed ja linnaelanikud, kellel puudub võimalus linnast väljaspool puhkamiseks. Pole sugugi üllatuslik, et sellistes saastunud piirkondades esineb rohkem agressiivsust ja julmust ning üldine kuritegelik foon on kõrgem.
Maailmas toodetakse aastas umbes 3,3 miljonit tonni tina. Umbes 250 000 tonni sellest kogusest satub ühel või teisel moel atmosfääri.
Teadlased viisid läbi uuringu, milles võrreldi umbes 1600 aastat tagasi elanud indiaanlaste ja kaasaegsete inimeste luid. Meie kaasaegsete luudes leidub tina kordades rohkem kui minevikus elanud inimestel.
Ameerika meditsiiniajaloolased on välja toonud järgneva hüpoteesi: Rooma languse põhjustas tina. Vanas Roomas tarvitati palju veini, mida magustati paksendatud viinamarjamahlaga (siirupilaadne aine). Keedeti seda siirupit aga tinast kateldes ning mahla tunginud tina tegi roomlaste hulgas oma vaikivat laastamistööd. Veini magustamise komme levis üle kogu Euroopa ning mungad valmistasid siirupit samamoodi tinanõudes. Munkade, kes samuti armastasid veini juua, seas enam levinumaks haiguseks olid soolte koolikud. Alles VII sajandil selgus, et koolikute põhjustajaks oli tina.
Millised on tina mürgistuse sümptomid? Algul on üldine enesetunde langus, kõhukinnisus hakkab sagenema, iiveldus, viljatus, südamepuudulikkus jne. Kui seda sümptomaatikat põhjalikumalt vaadelda siis on väga raske arvata, et põhjustajaks on õhu ning vee saastumine tinaga. Hiljem tekivad aga soolte koolikud, mida rahvasuu teab ka tinakoolikute nime all, igemete värvus muutub sinakaks, nahk muutub kahvatu-halliks ning lõpeb see närvide ning aju kahjustmisega. See protsess võib kesta aastakümneid.
Laste ning elatanud inimeste puhul võib isegi väga väike tina kogus osutuda fataalseks. Kuigi individuaalne talumisvõimne selle metalli puhul on väga erinev, nagu ka organismi reaktsioon, mis on igal inimesel individuaalne.
Ka taimed absorbeerivad tina erinevalt. Metsast korjatud pohlad ja mustikad näiteks, isegi kui nad on korjatud intensiivse liiklusega magistraalteedest 25 km kauguselt, sisaldavad umbes 40mg tina 1kg marjade kohta (norm on 2mg/kg). Hoopis rohkemaks on aga suutelised kannikese juur,  leedri lehed ja samblikud. Kolletunud lehed kõnelevad taimesse kogunenud tinast.
Neil, kes elavad maanteede läheduses peavad rangelt jälgima, et nii lapsed kui täiskasvanud saaksid piisavalt kroomi ja tsinki. On väga kurb, et ülemaailmsed tervishoiuorganisatsioonid ja teised inimtervise eest hea seisvad institutsioonid alahindavad raskemetallide poolt tekitatavat reaalset ohtu ja hoiavad inimesi teadmatuses.
Millest on abi?
Mitte kasutada toidunõusid, mis sisaldavad tina ja kaadmiumi, ehitada oma elamud suurtest teedest kaugemale ning püüda säilitada ökoloogilist puhtust kõikjal ning kõiges.
Maksifam on aga preparaat, mis sisaldab piisavalt mikroelemente, mis neid metalle väljutada aitavad.

Berüllium (Be)
Ka see metall tuli meie keskkonda tööstuse arenguga seoses. Berüllium on tuumareaktorites neutronite allikaks. Kui seda metalli on ühes kuupmeetris õhus 0,01 mg siis võivad hakata ilmnema mürgistuse tundemärgid ning eristatakse kolme staadiumit:

  1. Terasevalajate palavik, mis möödub tavaliselt  24-48 tunniga.
  2. Toksiline kopsupõletik, mis võib ilmneda peale metalliga kokkupuudet isegi mitu aastat hiljem;
  3. Krooniline berülliumimürgistus – berüllioos, ehk tööstuslik kopsude sarkoidoos.

Statistika ütleb, et 100 mürgistusjuhtumi kohta tuleb reeglina 10 surmajuhtumit.
Berüllium on mitteradioaktiivne element, kuid tema kasutus on viimastel aastatel tõusnud rohkem kui 500%. Tegemist on meie planeedil haruldase ainega ja tal on palju väärtuslikke omadusi: ta on väga kerge (4,5 korda kergem kui raud) ning teatud tingimustel muutub ta rikkalikuks neutronite allikaks. Berüllium ei roosteta.
Pikki aastaid kasutati berülliumit ja tsinki tänavavalgustuslampides ja nagu hiljem selgus, osutus see valgus väga tõsiseks tervisekahjustajaks.
Veel üks tema omadus: berülliumi pulber, mida kasutatakse rakettide kütusesegudes, annab põlemisel väga suurel hulgal energiat. Siit tuleb tema suur miinus: berüllium on mürgine isegi kõige minimaalsemates kogustes. Ta mõjub hävitavalt inimese reproduktiivorganitele ja -funktsioonidele.
Berülliumi intensiivne kasutamine tööstuses, eriti sõjatööstuses on hakanud viimasel ajal Venemaa arstidele väga suurt muret tekitama.

Arseen (As)
Suur kogus arseeni võib teie organismi sattuda kui olete mereandide suur austaja või kasutate usinalt putukamürke. Ka pinnases leidub arseeni ja läbi toidu satub ta seeläbi ka inimese organismi.
Arseen väljutatakse organismist läbi neerude, kuid kui seda on liiga palju võib ta neerude funktsionaalsusele mõjuda hävitaval. Samuti mõjutab ta südant ning -vere koostist. Arseenimürgistuse peamine toimemehhanism on veresoonte sisene hemolüüs, lisanduvad veel äge neeru- ja maksapuudulikkus ning kardiogeenne šokk. Lastel võib ilmneda märgatav kuulmislangus. Kui arseen kahjustab närvisüsteemi siis tekib inimesel toksiline entsefalopaatia (kõne-, koordinatsiooni- ja liigutuste häired; epileptilised krambid ja psühhoosid. Kõige levinumad olme arseenimürgistuse allikad on tubakasuits ja viinamarjaveinid.
Arseen hakkab organismi intensiivselt ladestuma kui seal on vähe tsinki ja seleeni. Samuti raskendab arseen nende mikroelementide omastatavust.
Arseeni allikateks on: raadioelektroonika-, klaasi- ja rasketööstus, autotransport, soojuselektrijaamad, ta satub kergelt joogivette, pinnasest satub ta köögiviljadesse ja eriti ohtralt leidub teda viinamarjades. Teda sisaldavad mõned ravimid ja tema mürgistuse võib saada ka kontrollimatus koguses mineraalvett juues. Üks sigareti pakk sisaldab 2-3 annust arseenui.
Kui teda satub inimese organismi suurtes kogustes, kahjustab ta esmalt maksa ning kutsub esile allergilisi reaktsioone, tekivad dermatiit ja hüperkreatoos, kahjustuvad veresooned (esmajärjekorras jalad), tekib kuulmislangus ja -peavalud, inimene muutub kergesti ärrituvaks ning immuunsüsteemi töö muutub järjest nõrgemaks. Kannatama hakkab vereloome.
Kui inimene midagi ette ei võta muutub arseen kantserogeeniks ja suurenema hakkab kopsu, maksa ja nahakasvajate tekkerisk.
Professor A.A. Aleksejev kirjutab oma raamatus „Mis hävitab inimkonna“. (Алексеев А.А; «От чего погибнет человечество»), et arstid, kes oma patsiente ravivad, surevad 10 kuni 15 aastat varem. Dr. Wallach kirjutab oma raamatus „Surnud arstid ei valeta“:
«… pärast seda kui ma olen teinud 17500 lahkamist: 14501 loomadel kõikjal üle maailma ja  3000 inimestel ning olen kogu oma elu vältel tahtnud olla terve, saada lapsi ja lapselapsi ning ka veel lapselapselapsi, olen veendunud, et kui inimene ei investeeri mineraalide ning vitamiinide näol iseendasse siis investeerib ta arstide ning meditsiini heaolusse“.
«Iga loom ja inimene, kes on surnud loomulikku surma, sureb tegelikult mittetäisväärtusliku toitumise tõttu ehk mineraalide defitsiidi tõttu.
Keemilised- ja biokeemilised analüüsid näitavad seda punktuaalse täpsusega. Kui teil on võimalik haigust ennetada, eriti veel ravimatut haigust siis te lausa olete kohustatud seda võimalust kasutama.
Teil pole tarvis teha muud kui tarvitada mikroelemente – vastasel korral hakkavad teie kehas arenema haigused, mis on seotud nende defitsiidiga.
Sellest teatakse ja selle kohta leidub väga palju informatsiooni internetis. Piisab kui hakkate oma tervisest huvituma ja te leiate vajalikku informatsiooni ning ka vajalikud toidulisandid.
Minu lemmikartikkel selle kohta ilmus ajakirjas „The Times“ 6.04.92. Te leiate selle igast raamatukogust. Tehke sellest koopia ja riputage oma kodus nähtavale kohale, kasvõi vannituppa või külmikule. See on kõikehõlmav artikkel, milles räägitakse, et mikroelemendid on suutelised võitma vähki, südame veresoonkonna haiguseid jne-.
Kuidas arseeni ladestumist organismis vältida?
Kasutage preparaate, mis sisaldavad tema antagoniste – tsinki ja seleeni.

Naatrium (Na)
Naatrium on rakuväline makroelement ja elektrolüüt, millel on oluline roll soola-vee ainevahetuses, närvi-lihas regulatsioonis ja neerude funktsioonides.
Liigne naatrium peegeldab ennast just läbi soola-vee ainevahetuse häirumise, neerupealiste koore töö häiretes, diabeedis, neerude väljutusfunktsioonide häirumises ning kalduvuses hüpertooniasse. Liigne naatrium organismis põhjustab liigset ärrituvust ja hüperaktiivsust. Inimesel võib olla pidev janutunne ja võib esineda ka liigset higistamist.
Liigne naatrium põhjustab soolade agressiivset ladestumist, turseid, neuroose ning ajuvatsakeste laienemist; tõuseb neerukivide tekkerisk, kriitiliselt võib kõikuda silma siserõhk ja vererõhk,

Allikas: Mati Rebane http://heatunde.eu/

 

Main Menu