Lõpuks ometi, peale nii-niiii pikana tundunud ootamist, on kätte jõudnud imekaunis kevad – üks põnevamaid aegu aiapidaja jaoks.

Teine põnev aeg saabub siis, kui kõik kevadel külvatu ja istutatu hakkab õitsema ning vilju kandma.

Tegelikult algab minu aedniku aasta juba talvekuudel, mil peenraid katab paks lumi ning aias on nii külm, et ei taha ninagi välja pista.

Just siis planeerin ma unes ja ilmsi, kolan internetis mööda põnevaid seemnepoode, kirjutan üles ja kriipsutan maha, loon mõtteis oma unelmate aeda … ja täiendan ja korrigeerin ja täiendan ja korrigeerin, kui on käes aeg asuda suurtele tegudele. Ning muidugi lisan üht-teist põnevat ka kevadel oma juba talvel tekkinud unistustele.

Tegelikult pole ka nüüd, kevadel, hilja teha algust oma unelmate aia loomisega.

On vaja vaid lasta meeled vabaks ning kuulata südame häält, mõelda igale pereliikmele ükshaaval ning kogu perele tervikuna, panna tekkinud mõtted kirja ning kombineerida neid omavahel.

Kui nüüd seda kirjapandut lugedes tekkis tõepoolest soov rajada endale üks väike aiake, aga on linnakorter ning puudub isiklik peenramaa, on see siiski võimalik – nii aknalaual kui korterirõdul.

Ka minul, kellel on pisitasa sirgumas nooruke toidusalu, saab kärsitust kevadeootusest juba varakult alguse nn aknalauaaiandus.

Ka meeldib mulle pea kõiges kasutada “lapitehnikat” – panen meelsasti omavahel ühte potti või peenrasse omavahel läbisegi kasvama ilutaimed ja köögiviljad, söödavad lilled ja maitsetaimed, olles eelnevalt uurinud, kes keda endale kaaslaseks eelistab ning kes kelle kõrval kohe üldse mitte kasvada ei taha.

Näiteks armastavad nii tomat kui paprika enda läheduses kasvavat basiilikut ning kõikvõimalikud ristõielised (kapsad, roos-, nui- ja lillkapsad) tunnevad enda hästi sibulate seltsis, samas kui herned ja oad sibulat just oma kõige paremaks sõbraks ei pea.

Sellist erinevate taimede läbisegi istutamist pean ma ühtviisi loominguliseks mänguks kui praktiliselt mõttekaks lahenduseks, sest eks kasvavad ka looduses ju taimed omavahel läbisegi, mitte liigiti, ning täiendavad üksteist, rikastades mulda lämmastikuga, kaitstes üksteist teatud liiki kahjurputukate eest, aidates oma lõhnaga mesilasi ligi meelitades ka naabertaimi tolmeldada, andes varju või aidates hoida mulla niiskena.

Unistuste aeda planeerides on võimalik eksperimenteerida nii paljuga – värvidega, mustritega, erinevate tasapindadega, kujude ja suurustega.

Pakuvad ja nii veebipõhised kui ka reaalsed poed tänapäeval niivõrd kirjut seemnevalikut erinevates maailma nurkadest, et seemnete valikuks ja uurimiseks-võrdlemiseks peaks võtma lausa mitu vaba päeva.

Kui aga eelnevalt on mõtted selgeks ja kirja saanud, on lihtsam.

Näiteks, kui tead, et tahad luua oma aia näiteks vaid must-valges värvigammas, siis on võimalik valida endale nii musta kui valgeviljalisi kõrvitsaid, suvikõrvitsaid, tomateid, paprikaid, õistaimi jm.

Muidugi on olemas ka kõikvõimalikud muud põnevad värvilahendused. Mina teen peamiselt oma seemnevaliku seemnemaailma veebipoest, sest siis on mul kodus aega tootekirjeldusi rahulikult läbi lugeda, ostukorvi ja sealt jälle välja tõsta enne, kui oma lõpliku otsuse langetan.

Ning siis on aeg hakata saaki ootama.

Mõned salati- ja suvikõrvitsasordid on õige varajased, vaid pisut rohkem kui 30 päeva tärkamisest võib hakata juba üht-teist põske pistma. Selleks tarbeks on mul pea alati kotis kaasas oma topsike oma lemmiksoolaga ning pudelike meeldivaima külmpressitud õliga, näiteks seedripähkliõliga, mis on ühtlasi nii maitsev kui ka väga tervislik. Sool aitab minu jaoks mõningaid maitseid esile tuua, näiteks kurgil-tomatil, sisaldades sealjuures ka inimese elutegevuseks hädavajalikke mineraale (looduslik Himaalaja sool või meresool) ning õli aitab kehal omastada mitmeid köögiviljades sisalduvaid rasvlahustuvaid vitamiine.

Inspiratsioonipuhangut ja loomisrõõmu!

Reedu